Vabatahtlik tegevus on oma aja, energia või oskuste pakkumine vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks. Oma pereliikmete abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.

Vabatahtlikul tegevusel korraga kolm olulist tunnust:

  1. vabatahtlik tegevus toimub vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt;
  2. vabatahtlik ei saa rahalist ega materiaalset tasu, kuigi võib saada palju kasu, näiteks kasulikke teadmisi ja oskusi või uusi tutvusi;
  3. vabatahtlikud tegutsevad väljaspool oma kodu ja perekonda, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks.

Mis ei ole vabatahtlik tegevus?

Vabatahtlikuks tegevuseks ei loeta üldjuhul:

  • väikeseid heategusid ja kultuurinormidest tulenevat ligimese aitamist, nagu hääletajate auto peale võtmist, kellegi abistamist tee ületamisel või raske koti kandmisel, kukkunud inimese püsti aitamist jms;
  • raha või asjade annetamist;
  • kohustuslikku koolipraktikat;
  • doonorlust;
  • meeleavaldusel oma meelsuse näitamist ega petitsioonile allkirja andmist;
  • kohtu, alaealiste komisjoni või muu institutsiooni poolt määratud üldkasulikku tööd;
  • omaste hooldamist.

Vabatahtliku tegevuse tüübid.

Vabatahtlikuna tegutsemine omal algatusel ja iseseisvalt on omaalgatuslik vabatahtlik tegevus. Vabatahtlikuna osalemist mõne organisatsiooni algatatud ja läbiviidud tegevustes nimetatakse organiseeritud vabatahtlikuks tegevuseks.

Kui vabatahtlikud abistavad konkreetse tegevuse, ürituse või projekti läbiviimisel või reageerivad väljakutsele, siis on tegemist ühekordse vabatahtliku tegevusega. Järjepidevalt pikema aja jooksul tegutsemist kutsutakse regulaarseks vabatahtlikuks tegevuseks.